Toimetulek eriolukordades

Diabeediga võivad kaasuda eriolukorrad, kui diabeet ei ole hästi kompenseeritud

I-tüübi diabeedi tekkemehhanism: Kõhunäärme β-rakud ei tooda insuliini → Glükoos ei pääse verest rakkudesse → Veres suhkrusisaldus tõuseb ja kui tase ületab 10 mmol/l, siis hakkab suhkur erituma neerude kaudu.

Kõrge veresuhkur ja diabeetiline ketoatsidoos (DKA)

Esmashaigestumisel või halvasti kontrollitud I-tüübi diabeedi äge ja eluohustav seisund. Insuliini puudumise tõttu koed ei saa kasutada glükoosi ja alternatiiviks kasutatakse rasvu. Viimaste lagundamisel tekivad kehas happelised produktid ja ketoonid.
DKA tunnused: kiire ja sügav hingamine, atsetoonilõhn väljahingatavas õhus, südametegevuse kiirenemine, kõhuvalu, oksendamine, loidus ja teadvusehäire.

Ketoone on lihtsam mõõta uriinist ning selleks on olemas uriini testribad ketoonide mõõtmiseks – KETOSTIX (peaksid olema müügis näiteks Kesklinna Lastepolikliiniku apteegis).
Ketoone mõõdetakse, kui lapsel on pikemalt veresuhkru näitajad kõrged (nt. ägeda haiguse ajal või õigel ajal avastamata insuliinipumba rikke puhul, kus laps ei saanud insuliini mitu tundi ning kõrge veresuhkru foonil tekkinud halb enesetunne, oksendamine, kõhuvalu), et välistada võimalikut algavat ketoatsidoosi.
Kui riba näitab, et uriinis on ketokehade sisaldus mõõdukas või kõrge, siis peaks koheselt pöörduma haiglasse.

Vähese ketokehade sisalduse puhul saab veel kodus hakkama: 
– insuliini süstida vastavalt veresuhkru väärtusele
– ägeda haiguse puhul võib tekkida vajadus suurendada insuliini annust 10-20% võrra
– korigeerivate booluste kogust täpsustab tavaliselt raviarst (tavaliselt see on 10% kogu päeva insuliini (tava-) doosist; kõrge veresuhkru ja kõrge ketokehade sisalduse puhul võib korrigeeriv annus olla ka 20% kogu päeva annusest
– suukaudne vedeliku asendus – ½ -1 tass vedelikku iga tunni tagant. Kui veresuhkur on üle 10 mmol/l, siis jook ei tohiks sisaldada suhkrut, kui vs alla 10 mmol/l, siis peaks jooma süsivesikute sisaldavat jooki (~10 g sv).

Ägeda haiguse puhul (eriti oksendamise ja kõhulahtisuse puhul) tekivad ketoonid selletõttu, et oganism ei saa piisavalt energiat (süsivesikuid) toidust ning energia saamiseks hakkab organism tootma energiat rasvrakkudest, mille käigus vabanevad ketokehad. Selle tõttu ongi vajalik anda lapsele süsivesikuid sisaldavat jooki, et organismi toetada ning vähendada oganismi kurnatust. Kindlasti ei tohi unustada insuliini süstimist. Kui vs on alla 10, siis laps vajab vähem insuliini. Kuid insuliin on vajalik, et ”välja lülitada” ketoonide poduktsiooni.

Kuid ka vähese ketokehade olemasolul peaks pöörduma haiglasse või helistama raviarstile/diabeediõele, kui:
– 3 ekstrainsuliini annusega ei õnnestu vs langetada <15 mmol/l
– kui lapse seisund halveneb
– vanemad ei tea, mida edasi teha
– kui on tegemist väikelapsega.

Ketoatsidoosi teke on väga individuaalne. Kindel on see, et kui organismis ei ole üldse insuliini (jäi süstimata või pump ei olnud korralikult ühendatud), siis ketoatsidoos tekib tunduvalt kiiremini (nt. öö jooksul) võrreldes sellega kui lapsele on insuliin süstitud ebapiisavas annuses.

Madal veresuhkur e. hüpoglükeemia

Madal veresuhkru tase, mis ohustab lapse elu, sümptomid tekivad kiiresti. Veresuhkur alla 3,5  mmol/l.
Põhjused: liiga palju insuliini, mitteküllaldaselt süsivesikuid toidus, pikka aega kestev kehaline tegevus.

Kerge hüpoglükeemia tunnused: erutuvus, tujukus, näljatunne, nõrkus, väsimus, uimaśus, peavalu,kahvatus, higistamine. Halvimate tagajärgede vältimiseks anda lapsele kiiresti juua /süüa.
Veresuhkru taseme kiireks tõstmiseks sobib hästi glükoosi tablett (1 glükoosi tab=3 g; 10kg kehamassi juures tõstab veresuhkru taset umbes 4 mmol/l) või 0,5 klaasi apelsinimahla või 1 tl mett. Sellele peab järgnema toidukord ja korduv veresuhkru kontroll.

Raske hüpoglükeemia tunnused: unisus, segasus, krambid, kooma.
– Panna laps külili, eemaldada suust toidujäägid, määrida suhu põse limaskestale mett või siirupit.
– Süstida glükagooni 0,5 mg ehk 0,5 ml lihasesse või naha alla veresuhkru taseme tõstmiseks (lapse kehakaal 10-25 kg).
– Kui laps tuleb teadvusele anda kohe juua 1 kl mahla ja tükk leiba, korrata veresuhkru mõõtmist.

Glükagoon

Glükagoon on ravim, mida manustatakse diabeetikutele raske hüpoglükeemia korral (sh teadvusekadu).

Annustamine: lastele manustada 1 mg (lastele kehakaaluga üle 25 kg või vanuses üle 6…8 eluaasta) või 0,5 mg (lastele kehakaaluga kuni 25 kg või vanuses kuni 6…8 eluaastat).
Ravimit süstida naha alla või lihasesse (reis, tuhar, õlavars). Süsti toime ilmneb tavaliselt 10 minuti jooksul. Kui haige on teadvusele tulnud, manustada viivitamatult suu kaudu süsivesikuid (mesi glükoos), taastamaks maksa glükogeenivarusid ja vältimaks hüpoglükeemia kordumist (veresuhkur küll tõuseb kiiresti, aga ka langeb kiiresti ja on oht uueks hüpoglükeemiaks). Kui patsient ei reageeri 10 minuti jooksul, peab süstima glükoosi veeni (kiirabi). Kõik raskes hüpoglükeemilises seisundis olevad haiged vajavad meditsiinilist nõustamist ja jälgimist, seega vajalik kiirabi kutsumine või arstiga konsulteerimine.

Glükagoon on hüperglükeemilise toimega aine, mis mobiliseerib maksa glükogeeni, mis vabaneb verre glükoosina. Veresuhkur küll tõuseb kiiresti aga ka langeb kiiresti ja on oht uueks hüpoglükeemiaks. Glükagoon ei ole efektiivne patsientidel, kelle maksa glükogeenivarud on ammendatud. Seetõttu on glükagoon vähe efektiivne või kasutu, kui patsient on paastunud (sh kõhuviirus või oksendamine) pikema ajavahemiku jooksul, kui tal on neerupuudulikkus, krooniline või alkoholist põhjustatud hüpoglükeemia. Kõhuviiruse korral, kui toit ei püsi sees, tuleb mett suu limaskestadele määrida, magusat jooki juua ja kiirabi kutsuda (kindlasti mitte ootama jääda). Haiglas tehakse oksendamisvastane süst ja manustatakse vajadusel glükoosi veeni kaudu.